Mida õppida Kamille Saabrelt
Püha Jaakobi kirikus on 4. aprillini 2018 kunstnik Kamille Saabre lillemaalid „Mida
õpin lilledelt“.
Kamille Saabre on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia maalikunsti eriala 1995. aastal ja
täiendanud end Rhode Islandi disainikoolis Ameerika Ühendriikides. Ta on töötanud nii
vabakutselise kunstnikuna kui tegutsenud reklaamiagentuurides ning osalenud näitustel lisaks
Eestile ka Šveitsis, Lätis, Itaalias ja Ameerika Ühendriikides.
Kamille maalib vilju ja lilli, süvenemisega ning pühendunult.
Kamille, miks Te just lilli maalite?
Lilli on ammu maalitud, kingitud, kaunistuseks pandud – ma arvan, et see on inimlik ilu
igatsus. Ehkki mina ei hakanud lilli maalima iluigatsusest.
Kui oled juba mõnda aega elanud, siis võib juhtuda, et ideaalid saavad otsa ja muutud
küüniliseks, ei usu enam armastusse – vähemalt minuga juhtus niimoodi. Ka tavaline argipäev
on väga hea ideaalide sööja. Lähen lilledele hästi lähedale ja tuletan iseendale ja teistele
meelde, et ideaalid pole kuhugi kadunud, nad on alles, aga me lihtsalt ei märka neid.
Kui lille väga lähedalt vaadata, siis on ta hämmastavalt kaunis ja täiuslik, seal pole midagi
juhuslikku ega kaootilist – kogu ehitus on kindla struktuuriga, detailid on viimse tilgani läbi
mõeldud. Kui peatuda ja aega võtta, siis näeme, et ilu on siinsamas väga lähedal.
Näituse pealkiri on „Mida ma õpin lilledelt“. Mida on lilledelt õppida?
Olen muretseja, ilmselt mitte ainus maailmas. Võin veeta vabalt mõne öö saamata sõba
silmale, tuhat mõtet peas. Mis saab siis, kui…
Aga lill muudkui kasvab, ta ei muretse, ta lihtsalt on. Lillel pole võimet midagi teha, aga
ometi on ta suurepärane ja hästi disainitud looja poolt. Miks ma siis arvan, et Ju
ei hoolitse? See on meeldetuletus iseendale, et ehk ei pea nii palju muretsema.
Kuidas jõudsite lillede juurde?
Olen palju inimesi ka maalinud, aga välismaal elades mul polnud võimalust endale enam
modelle hankida. Mu magamistoa akna all kasvas aprikoosipuu, minu esimene taimemodell.
Ja sealt ma jõudsin lilledeni. Lilled ja viljad ju ka lõhnavad, oleks tore kui ma kui suudaks
maalida nii, et inimene tunneb maali vaadates kohe ka lõhna. Lill tuletab meelde ka ringkäiku,
milles kõik osaleme – ta tärkab, kasvab, õitseb, närbub ja siis sureb. Tihti on tunne, et võiks ju
kogu aeg ainult õitseda, kuid kui vaatad lille, saad aru, et igal asjal on oma aeg. Tuleb nautida
seda, mis parasjagu on, sest see saab ükskord otsa. Mõnes mõttes on hea oma surelikkusest
aru saada.
Mis Teid lillede maalimise juures paelub?
Tähtis on aru saada struktuurist. Näiteks pojeng tundub esmapilgul üks suur pusa, aga
lähemalt vaadeldes selgub tema äärmiselt korrapärane ja süsteemne ehitus. Mulle meeldib, et
lillede maalimine pole vaid emotsionaalne pintslivibutus, vaid on kindel põhi, millele toetuda.
Sügisel maalisin daaliat – see on nagu mandala, väga täpselt läbi joonistatud. Hämmastav!
Mõned arvavad et kõik on sündinud suurest paugust, aga kuidas sellest segadusest said nii
kenasti läbikomponeeritud asjad sündida? Keegi on ikka kõvasti vaeva näinud ja mida
lähemalt uurida, seda selgemaks saab, kui kõvasti seal vaeva on nähtud komponeerimisega.
Teie isa on egiptlane, ema eesti-poola segu, mees šveitslane –mis suhe on teil rahvusega?
Olen Eestis kasvanud ja meil on ühesugused arusaamised ja kokkukuuluvustunne. Tunnen
ennast eestlasena, sest mu juured ja arusaamised elust on siin. Kui ma kuhugi ära kolin, siis
pean harjuma teise koha ja teise mentaliteediga, ja see ütleb mulle, et ju ma siis eestlane olen
Kui kolisin Zürichisse, siis alguses oli kõige raskem just see, et pole oma ringkonda. Aga
niipea kui õnnestub leida nn enda inimesed üles, siis tegelikult pole enam vahet, kus ma nüüd
olen või mis keelt räägin. Me vajame teineteist inimestena, peame kogukonnas elama.
Te olete ka ise maal elanud. Miks siiski linna kasuks otsustasite?
Aastakese elasin New Yorgis, olin vahetusõpilane ning kui sealt tagasi tulin, lõpetasin
Kunstiakadeemia ja läksin New Yorki. Sealt naastes töötasin reklaamiagentuuris, kokku
kümme aastat. Siis tuli linnast välja kolimise buum. Tundsin, et tahan rahu ja vaikust.
Ehitasime maja Patika kanti, ja seal oli väga tore, aga lõpuks läks logistika kahe väikse
lapsega liiga keeruliseks. Praegu elama Kristiines ja sealt pääseb igaüks ise liikuma, nii on
mugav. See annab rohkem vabadust ja sõbrad jõuavad ka külla tulla.
Pärast tööd agentuuris valisite ettevõtja tee, olles valmis vähemaga läbi ajama, et oleks
rohkem aega. Kuidas tundub, kas oli õige valik?
See veendumus õigest valikust kasvab ja propageerin seda valikut teistele ka. Annan küll aru,
et igal erialal see pole võimalik, aga kui vähegi saab, siis me ei pea suurtes kontorites ninapidi
koos istuma. Mulle tundub, et oma kätega tegemise kunst on hetkel üsnagi populaarne. Me
vajame loovaid inimesi, loovust enda sees ja ümber. Paljudel, kes teevad midagi muud, on
loovuse alge kuidagi ära peidetud või maha surutud ja nad ei oska seda enam üles leida.
Julgust katsetada peab olema, soovitan. Ma ei kujutaks enam kuidagi teismoodi elu ette.
Mis on teie kui kunstniku unistus?
Tahaksin olla innustaja – selles mõttes, et kui keegi vaatab mu pilti ja läheb innustunult
minema, mõeldes, et maailm on üks tore koht ja kõik ilus on alles. Kui nii, siis olen
saavutanud oma eesmärgi ja see innustab omakorda mind.
Mis teemad teid hetkel innustavad?
Granaatõunad ja lilled. Granaatõunadest püüan end tagasi hoida, ostan neid, mõeldes et
lihtsalt söön. Õunapuuõied on ka veel kinnisidee – kui nad õitsevad, siis see lõhn, ja tuul
kannab valgeid kroonlehti, see on selline tunne, et jalad tõusevad maast lahti. Et kõik on
võimalik. Siis ma maalin neid alati. Järgmisena pojengid. Nende lopsakus ja rikkus toob esile
lapsepõlve mälestused. Nii et jälle ja jälle need paeluvad mind.
Räägite üsna poeetiliselt. Kas kirjutate ehk ka luuletusi?
Kirjutan lühilugusid. Hakkasin maalide juurde kirjutama lugusid ja nii nad kogunesid ning
Kirjastus Pilgrim andis välja mu teksti ja pildid raamatuna „Ütlen sulle head“.
Kirjutas: Annika Koppel
Näituse on kureerinud: Erkki Juhandi