Art & LifeArtiklidUudised ateljeest. Eesti keeles

Kunstnik Kamille Saabre ettevõtjana. “Saaja” staatusest loobumine

Kunstnik Kamille Saabre lugu

Lugu on ilmunud blogis “eneseteostus” 

Autorid: Riina Beljajev ja Kristel Ainsalu. Aastal 2016

https://eneseteostus.wordpress.com/2016/06/08/iseendale-tooandjaks-sest-aeg-on-tahtsam-kui-raha-kamille-lugu/

13405426_1222795241065385_1270593711_o

Kunstnik Kamille Saabre aitab õõnestada üsna levinud müüti, et kes ei ole loonud oma firmat enne 40. eluaastat, ei tee seda kunagi. Ta ise jääb sealjuures küll tagasihoidlikuks: „Ma ei ole tegelikult ettevõtja – ma annan vaid iseendale tööd.“ Tööd maalikunstnikuna, ja seda juba ligi viis viimast aastat. Tal on kindel plaan jätkata sel viisil ka edaspidi, sest niisugune elukorraldus annab talle võimaluse hoida tasakaalus töö- ja pereelu, mis on Kamille jaoks hetkel üks suurimaid väärtusi, sest tema lapsed on väikesed ja vajavad tähelepanu.

Kamille lugu iseenda tööandjana sai alguse 5 aastat tagasi, kui nad otsustasid koos oma abikaasaga mehe kodumaalt Šveitsist Eestisse kolida. Otsus tehti pärast seda, kui abikaasa oli endale Eestis töökoha leidnud, tagasi kodumaale jõudes leidis endale töö ka Kamille. Tuttav pakkus talle ametit oma väikeses ettevõttes, kus Kamille ülesandeks sai internetiturundus – valdkond, millega ta kunagi varem kokku polnud puutunud. „Tegelesin sellega, kuidas leida kliente Facebookist ja mujalt – ega ma sellega hästi hakkama ei saanud. Aga õppisin palju.“

Probleemiks muutus ajapikku aga hoopis üldine elukorraldus, milles mängisid kandvat rolli maal elamine ja üheksast viieni tööl käimine.

„Elasime linnast väljas, aga meie mõlema töökohad ja laste lasteaiakohad olid Tallinnas, nii et väga palju kulus aega sõitmisele. Lapsed käisid alguses erinevates lasteaedades, mis omakorda tähendas mõlema koha vahet tiirutamist kaks korda päevas. Tööd jõudsin teha iga päev hommikul kella kümnest pärastlõunal kella neljani. See kõik muutus ühel hetkel väga väsitavaks. Koju jõudes suutsin teha perele õhtusöögi, aga pärast seda vajusin nagu kott voodisse, et järgmisel hommikul sama ringiga otsast peale alata.“

Selline asjade korraldus ei tundunud kuigi jätkusuutlik. Nii istutigi neli kuud hiljem koos abikaasaga maha nõu pidama ja jõuti ühisele otsusele, et Kamille tuleb töölt ära. „Võtsime teadlikult vastu otsuse, et püüame vähema rahaga hakkama saada, et selle arvelt juurde võita aega.“ Lisaks otsustati kolida maalt linna. Töölt äratulek ja linna kolimine tõidki kaasa oodatud pöörde, pärast mida hakkasid asjad paremuse poole liikuma.

Koju jäädes sai Kamille taas hakata rohkem tegelema oma eluaegse kire ja armastusega ning alaga, mida ta oli õppinud ka ülikoolis – maalimisega. Sealt omakorda kasvas välja idee püüda ennast kunsti tegemisega ära elatada.

Kuidas alustasid?

„Pärast töölt äratulekut võtsin end arvele töötuna ja käisin nii mõnelgi koolitusel. Kogusin mõtteid ja julgust. Päris alguses oli keeruline leida enesekindlus ja mõista, mis on minu väärtus ehk see, mida saan ja võin üleüldse teistele (ja pealegi müügiks) pakkuda. Tegin endale selgeks, mis on minu tugevused ja see panus, mida saan omalt poolt maailmale anda. Ühel hetkel jõudsin ka arusaamiseni, et kui mulle on antud anne, siis on õige seda kasutada. Pärast seda loksusid asjad n.ö suure pildi mõttes paika.

Siis ühel päeval küsisin oma spordiklubilt, et ega nad ei soovi mu maale oma koridoris eksponeerida. Kuna koridor oli pikk ja lage, siis olid nad sellega päri. Nii võttiski Kristiine MyFitness mu maalid oma seintele eksponeerida ning seda kaudu tuli minuni ka esimene ostja. Selle esimese müügini läks 5-6 kuud.

Olen koputanud mitmetele ustele ja saatnud välja paraja portsu meile inimestele ja firmadele, kelle osas olen arvanud, et saan neile kasulik olla. Vastuseid olen saanud vähe ja see on teinud nõutuks ja kurvaks. See eest aga oskan enam hinnata neid, kes mu meilidele reageerivad.

Kirjutasin ka äriplaani. Aga kui nüüd seda vaatan, siis pole sellel enam eriti midagi pistmist mu praeguse maailmapildiga. Kui tookord oli näiteks missiooni kirja panemine ühe kursuse käigus raske kohustus, siis nüüd toetun oma süvitsi läbi vaagitud missioonile igapäevaselt. See ei ole enam keeruline lause paberil, vaid see on tõesti see eriline “miski”, mida ainult mina saan oma kliendile anda.

Üks esimestest sammudest oli kodulehe loomine. Hakkasin otsast peale pusima, ehkki mul polnud arvutialaseid teadmisi. Tegin täpselt Peeter Marveti tehnokratt.net leiduvate õpetuste järgi WordPressil baseeruva lehe. See on pidev õppimine, kuidas teha oma koduleht ostjale leitavaks. Samuti hakkasin teadlikult postitama oma FB lehel, mis on siiani üks hästi töötav kanal. Enamus ostjaid on jõudnud minuni läbi FB või internetiotsingu. Nii et panustan nendesse kanalitesse palju.

Töötukassa kaudu osalesin ka raamatupidamise kursusel, sealt sain väärtusliku arusaama, et pean endale leidma raamatupidaja. Ainuke abiline ongi mul firma asjade ajamises olnud raamatupidaja. Ja muidugi mu mees, kes kõik mu mõtisklused kaasa peab mõtisklema.

13351157_1222796321065277_1100087316_o

Hetkel on minu teemaks peamiselt lillede ja viljade maalimine. Kui lilledele väga lähedale astuda, siis märkad nende lummavat ilu, värvi ja täiust. Just seda rikkumatust soovingi ma vaatajale edasi anda. Huvi lillede ja viljade vastu tärkas mul Šveitsis elades, sest mul ei olnud võimalust modelle palgata ning hakkasingi esialgu vilju maalima. Mäletan, et mu Šveitsi kodu aknast paistis aprikoosipuu, sealt see alguse saigi. Seejärel lisandusid lilled. Kuigi mu maalidel on lilled ja viljad, ei maali ma tegelikult hoopiski mitte lilli ja vilju, vaid pigem iha täiuse ja ideaalide poole.“

Kas  pidid ettevõtjaks saamise nimel ka millestki loobuma?

„Esialgu tähendas see minu jaoks hästi magatud öödest loobumist. Pea oli mõtteid täis ja kodulehe ja digitaalse näo väljatöötamine sai tehtud öötundidest.“

Mis oli ettevõtlusega alustades kõige raskem?

„Kõige raskem oligi see, et tuli ületada mitmeid psühholoogilisi barjääre. Avastasin näiteks, et mul oli kinnistunud nn saaja-mentaliteet – keegi pidi alati mulle mu töö eest õlale patsutama ja tunnustama. Tegelesin sellega päris palju – mõistsin, et aeg on lõpuks täiskasvanuks saada ja loobuda sellisest teiste heakskiidu vajadusest. Võtsin endale ka põhimõtte, et anda on parem kui saada. Otsustasin, et annan julgelt, aga samas ei unusta oma väärust. Minu jõuallikaks on kogu aeg olnud piibel – see annab mulle vaimse selgroo. Ja kui ma hakkan arvama, et asjad sujuvad tänu minu geniaalsusele, siis selleks puhuks kleepisin magamistoa uksele kollase post it-i mis tuletab mulle meelde, et asju ei juhi mitte mina, vaid siiski Jumal.

Oma olemuselt olen ma töönarkomaan ja võiksin töötada päevad ja ööd. Kuna kodus töötamine seda ka võimaldab, siis oma ettevõtmise alguses kippusin ülepeakaela töösse sukelduma. Ka maalimiseks vajalik tööpind elutoas võttis üha suuremaid mõõtmeid. Ühel hetkel leppisime mehega aga kokku, et töötan tavalise tööinimese kombel 9.00-17.00 ja puhkan samuti nädalavahetustel. Olen sellest ka kinni pidanud. Esiteks aitavad seda distsipliini hoida perekondlikud tegevused – hommikuti tuleb lapsed üles ajada ja kooli saata ning õhtuks valmistan perele õhtusöögi. Me sööme tavalise Šveitsi perekonna kombel kell 6 õhtust, istudes kogu perega söögilaua taga ja räägime üksteisele oma päevast. Samuti oleme tervise sunnil oma toiduharjumusi muutnud ja söögitegemisel on minu ajagraafikus kindel koht ja aeg. Näksimised on asendunud korralike soojade söökidega ja selle eest võlgnen tänu oma mehele, kes tuleb väga traditsionaalsete väärtustega Šveitsi perest.“

Millega tegelesid enne ettevõtlusega alustamist?

„Maali eriala lõpetanutega juhtub tavaliselt nii, et pärast õpinguid siirdutakse paraku mõnda muud tööd tegema, kuna maalimisega ei elata ennast ära. Olen töötanud pikalt reklaamibüroos kunstnikuna, korrektsem oleks isegi nimetada seda ametikohta graafiliseks disaineriks. Ammendumine tuli suuresti sellest, et 10 aastat kogu aeg teed mingeid töid, aga kui need valmis saavad, siis vajuvad need peatselt unustusse, tulemust praktiliselt ei näegi. Ühtegi „kuldmuna“ või muud reklaamimaailmas jagatavat tunnustust ma saanud ei ole. Poodides võis aga näha näiteks juustu Atleet minu aastaid tagasi kujundatud pakendis.“

Kuidas Sinu praegune elu- ja töökorraldus välja näeb? Kuidas Su tegevused on planeeritud?

„50% ajast ma maalin ja ülejäänud aja tegelen muude asjade ja juurdeõppimisega – näiteks marketingi ja müügiga. See helesinine unistus, et ettevõtjaks saades saan 100% oma ajast pühendada maalimisele, purunes ruttu. Kõik muu, mis selle juurde käib, on sama tähtis.

Minu töö on justkui omamoodi hooajaline töö. Näiteks ma ei maali novembris ja detsembris, siis on Eestis pime. Kuna maalin ainult natuurist, siis prožektori valgus moonutab värve ja toonid maalil lähevad valeks. Produktiivne maalimise aeg on kevad ja suvi ning august ja september.

Endale seatud eesmärgid on olulised ja ma vaatan neid tihti üle. Otsin pidevalt uusi võimalusi oma maalide turunduseks ja müügiks. Soov on leida partnereid kinnisvara arendajate ja sisekujundajate seas. Minu eesmärk hetkel on müüa 1 maal kuus, kuid leida ka võimalusi oma maalide reprodutseerimiseks. Üks uutest eesmärkidest on laiendada müüki välisturgudele.

Ma olen sõbraks saanud ka tabelitega, mida ma ei armastanud alguses kohe üldse mitte. Hetkel on mul väga konkreetsed tabelid konkreetsete andmetega – müük, kliendid, potentsiaalsed kliendid, kuhu pakkumised on saadetud jne. Ainult esimese aasta kohta on see info puudulik – siis ma polnud selles veel nii järjekindel.

Ma oma olemuselt olen selline inimene, kes ei oska puhata, seega see vajab veidi harjutamist. Näiteks puhkuse esimesel nädalal olen ma ka veel pisut rahutu. Mind vaevab tunne, et magan puhates midagi tähtsat maha. Ka öösiti tulevad mulle pähe töömõtted – nüüdseks on mul voodi kõrval paber ja pliiats, et kõik tekkivad mõtted kirja panna – see laseb vaimu uuesti vabaks ja rahulikult magama jääda.“

Kas suudad hoida distsipliini, kuna töötad kodus?

„Minule isiklikult on kodus töötamine suur nauding – naudin seda, et ma ei pea kodust välja minema, saan nii kodu kui tööasjad samaaegselt aetud. Seni, kuni õhtusöök podiseb, saan maalida lõuendil järgmise kihi. Ja seni, kuni värv kuivab, saan jälle süüa teha.

Kolm päeva nädalas olen planeerinud ainult maalimisele. Kaks päeva teen muid toiminguid. Sehkendan ja uuendan kodulehte. Kirjutan postitusi. Suhtlen.“

Kellele Sa oma kunsti müünud oled?

„Põhiliselt ostetakse kodudesse. Olen näituse formaadis pakkunud oma töid ka restoranidesse. Selle tulemusel näiteks üks klient tegigi oma ostu otse restorani laua tagant. Laenutan oma maale kokkuleppelise tasu eest ka kontoritesse, eesmärgiga neid veidi rõõmsamateks muuta.

Saatchi online-galerii kaudu olen müünud ka Los Angelesse, New Yorki ja Kuala Lumpurisse. Üks kord aastas umbes tuleb üks tehing välismaale. Galerii, mille kaudu müük toimub, korraldab kõik ise – DHL tuleb mulle ukse ette ja maal liigub niiviisi oma uue omaniku juurde. Kõik on mulle kui kunstnikule väga mugavaks tehtud. Kunstimüük läbi interneti on kasvav trend.

13383563_1222796167731959_724221637_o

Tööd teen tegelikult „oma lõbu“ pärast, ehk siis kliendid ostavad peamiselt minu enda loomingut. Suhteliselt vähe teen tellimustöid. Vahel on ka erandeid. Näiteks üks naine ütles, et ta tahaks just roosades toonides maali, sest roosa värv teeb ta õnnelikuks. Ma ei ole palju roosat värvi oma loomingus kasutanud, aga sellele kliendile ma lõpuks selle roosades värvides maali siiski tegin ja selle töö tõttu olen ka roosa värviga heaks sõbraks saanud.“

Kuidas on konkurentsiga kunstnike vahel?

„Konkurents on tugev, kunstnikke on ju palju. Aga mina ei leia, et me oleksime konkurendid. Iga kunstnik tegeleb omas nišis. Igal kunstnikul on erinev missioon. Varem tegelesin sisemisest ebakindlusest tuleneva „sisekaemusega“, a la mida teised kunstnikud minust arvavad… äkki ma ei ole hea? Nüüd olen selle lõpetanud. Teistega võrdlemine teeb kurvaks ja võtab ära julguse.“

Kas on kedagi, keda oled kui ettevõtjat vargsi imetlenud?

„Karoli Hindriks, globaalse haardega ettevõtja (Jobbatical asutaja), kes oli minu naabrinaine – geniaalsed ideed ja lai haare. Ka kirjastaja ja kirjanik Epp Petrone tegemisi vaatan imetlusega – kui sihikindlalt ta oma rida ajab!

Aga ausalt öelda imetlen kõige rohkem neid naisi, kes võtavad julguse olla koduperenaised ja emad. Ma arvan, et see on kõige julgem vastuvoolu ujumine, sest ühiskond ootab meilt ennekõike edu ja saavutusi väljaspool kodu.“

Kes on olnud sinu suurimad toetajad?

„Abikaasalt saan palju tuge. Minu jaoks on abielu ideaalselt disainitud kooslus – sõnad „abi“ ja „elu“ -, mis koos tähendavad, et üks aitab teist. Ma ei tea, kas ma üksi olles julgeksingi iseendale tööandjaks olla.

Mulle oli suureks eeskujuks ja toeks minu viimane tööandja, kellelt õppisin suure koguseout-of-box-mõtlemist ja julgust küsida endalt alati küsimust “miks ma seda teen, mis ma parasjagu teen?”

Kuidas uusi teadmisi saad?

„Tavaliselt võtan igal nädalal aega vähemalt ühe tunni ja kuulan videoloenguid. Kirjutan endale märkmeid üles. Üks koht, kust ideid ammutan, on veebileht www.creativelive.com. Ann Rea on kunstnik, keda tasub kuulata – Make Art Making Money. Muuhulgas käsitleb ta olulisi teemasid nagu visioon, missioon. Ann Rea enda missiooniks on purustada müüti „nälgivatest kunstnikest“. Creativelive´i on võimalik kuulata ka live-versioonis, kui mõnele loengule peale juhtud sattuma. Sealt olen õppinud kõike seda, mida koolist ei saanud – kuidas oma tööle hinda määrata, kuidas tunnitasu kujuneb jne. See on tõesti hea lehekülg kunstnikele oma äri alustamiseks ja laiendamiseks.“

Mis on Su tugevused ja millised on õppimise momendid?

„Arvan, et olen hea suhtleja – sotsiaalne pool, mis mulle juba koolis meeldis, annab ettevõtluses oma eelise kindlasti. Tugevuseks on kindlasti kiire reaktsioon. Minu meelest on tähtis, et reageerin kiiresti näiteks potentsiaalse kliendi meilile, kasvõi ainult vastates, et sain tema kirja kätte ja vastan esimesel võimalusel. Usaldan oma kliente – siiani ei ole olnud ka tagasilööke – mõni maksab maali eest osade kaupa jne. Samas ei meeldi mulle meelde tuletada maksete tasumise tähtaegasid, seepärast pakun nüüd ka järelmaksu koostöös Bigbank´iga.

13383896_1223101301034779_276579087_o

Õppimise momendid… Ma ei ole loomu poolest eeskujulik ema. Pean seda õppima ja ka pingutama. Siin aitab mind mu insenerist mees, kes asju palju eesmärgistatumalt ja järjekindlamalt teeb. Panna kalendrisse lastega veedetav aeg ja eraldada see tõesti ainult nendega olemiseks. Hetkel on mul öökapil Katrin Saali Sauli raamat „Naiseks olemise kunst“ – see lugemine oli heaks peegliks naiseks ja emaks olemise rollis.

Mulle meeldib mu tööd teha. Töö on mu hobi ja hobi on mu töö. Ma võiks töötada lõpmatult ja ennastunustavalt. Seepärast oleme abikaasaga seadnud koos mulle piirid, et töötan nädala sees 9-17 ja siis “tulen” töölt ära.

Ka ebastabiilsusega toimetulekut tuleb õppida. Ettevõtluse loomus lihtsalt on selline. Eriti just kunsti valdkonnas. Pean õppima ka seda, et kui ka hetkel müüki pole, siis ei tähenda see veel, et ma oleksin läbi kukkunud. Mõnikord on vaja oodata ja ootamise käigus sünnitada midagi uut.“

Milliste rõõmude ja muredega oled oma ettevõtjakarjääri jooksul kokku puutunud?

„Kokkuvõtvalt võib öelda, et esimesed kolm aastat on keerulisemad ja sel ajal on vaja teha suuremaid pingutusi. Esiteks aru saada, mida sa müüd. Kunstnik ei müü mitte maali, pilti või kuju, vaid emotsiooni. See emotsioon tuleb sõnadesse panna ja alles siis on mõistlik seda müüma hakata. Alguses on ka keerukas mõista, kes on sinu klient, milline ta välja näeb, kus ta käib, mis on tema hobid ning kus ja kuidas teda kõnetada. See kõik on alguses raske, aga samas väga põnev.

Mõned asjad on head ja halvad samal ajal. Näiteks see, et ei pea kellelegi otseselt aru andma, on ühtaegu nii pluss, aga ka miinus.

See, et selline miniettevõtlus on andnud mulle võimaluse tegeleda oma kire, maalimisega on ikka väga suur rõõm. Vabadus valida oma tööaega on ka puhas rõõm.“

Millised on Sinu kolm nõuannet alustavale ettevõtjale?

  • Leia enda 3 positiivset omadust ja hakka nendele tuginedes enda äri looma. Oluline küsimus – mis minul on maailmale anda, et maailm paremaks kohaks muuta?
  • Õpi tegema iga asja kohta tabeleid ja õpi nendes olevaid andmeid analüüsima.
  • Võta puhkust ja naudi elu ning nädalavahetusi!

Sinu „ÄRA TEE“ soovitused?

  • Ära jäta peret ripakile.
  • Ära võrdle ennast ja oma firmat teiste inimeste ja nende firmade eesmärkidega.
  • Ära püüa kõike ise teha – võta näiteks raamatupidaja, kui ise numbritega sõber ei ole.

Mida iseenda tööandjaks olemine sulle andnud on?

„Aja mulle olulisteks asjadeks ja tegevusteks. Raha ei motiveeri mind nii palju kui aeg. Teisendan aja teistsugusesse väärtusskaalasse – oluline on aeg perele ja perega. Ka eesmärkides on mul kirjas perega seotud eesmärgid.“

Millest lapsepõlves unistasid?

„Ma olen lapsest saadik teadnud, et minust saab kunstnik. Ema pani mind Kullosse kunstiringi. Pärast keskkooli ei saanud ma Kunstiülikooli (tolleaegsesse Kunstiinstituuti) sisse ning olin aasta aega tööl koristajana. Teisel katsel sissesaamine õnnestus. Muide, statistika kohaselt on selgunud, et kui teiste ametikohtade esindajate puhul suurendab kõrgharidus sissetulekut, siis kunstnike puhul see nii ei ole.“

Sinu lemmikaine oli kindlasti kunstiõpetus?

„Oh ei. Seal tuli teha asju, mis mulle ei meeldinud. Ja ma ei saanud seal piisavalt kiita – see ka mulle ei meeldinud. Mulle meeldis inglise keel. Keeled on mulle alati meeldinud. Mulle meeldivad inimesed ja keelte oskamine teeb suhtlemise inimestega lihtsamaks.“

Kui paljudele inimestele on kunstiga tegelemine pigem tööväliseks hobiks, siis mis hobidega tegeled Sina, kes Sa kunstnikuna töötad?

„Mulle meeldib sporti teha, käin pilateses. Veel meeldib mulle väga suhelda ja võõrustan hea meelega külalisi, keda meil käib palju. Inimesed ja sõ13383948_1222794137732162_991928976_obrad on minu elus alati väga tähtsat rolli mänginud. Lisaks käime mehega merel. Kuna minu abikaasa on allergiline sääskedele, aga looduses viibida tahaksime, ostsime eelmisel aastal väikese mootorpaadi, et sellega pisikeste vereimejate eest põgeneda. Merele nad järgi ei tule.“

Kui selline asi nagu „unistuste elu“ oleks olemas, siis milline see Sinu puhul välja näeks?

„Praegusest elu- ja töökorraldusest loobumise mõtteid ei ole mulle 4,5 aastaga kordagi pähe tulnud. Muidugi peab alati olemas olema rahaline polster, et palk ja maksud makstud saaks. Olen mõelnud suuremalt ette võtta müügitöö välismaale, aga see eeldab keskmisest suuremat pingutust, ilmselt analoogilist firma loomise esimeste aastatega, nii et võib-olla läheb sellega veel veidi aega. Kui midagi saaks veel paremini, siis oleks tore, kui minu mees saaks poole kohaga tööl käia – me kohtusime mitte väga noorelt ja omaette olemise aega on olnud vähe. Saime üsna varsti pärast abiellumist lapsed. Tahaks rohkem kahekesi koos olla.“

Leave a Reply

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.