Kevadised lillemaalid
Pärast pikka halli talve ihkab hing värsket. Midagi, milles oleks uut hoogu ja energiat.
Lillemaalid, mis on täis kevadet
Meie pikk ja hall talv on kole. Mõni aasta on ta eriti pikk ja eriti kole. Hall ja surnud. Talviti ma isegi ei maali. Valitseb lill-modellide puudus ja on nii pime, et isegi suurte akendega ruumis pole piisavalt valgust maalimiseks.
Siis aga pistavad halli värvi seest pead välja värvid. Esimesed lilled. Selles on rõõmu ja ootust. Haaran pintsli järele. Tahan teha peale pikka talve esimesed lillemaalid.
Kuigi kõigepealt ajavad ninad välja erinevad valged kellukesed, panevad mu hinge hüplema kirsi- ja õunapuuõied. Nad on nii ilusad, et maalimise kõrval olen neist lühiloo kirja pannud.
Õunapuu on õites. Sammaldunud puu on ilmale toonud tuhat roosat tütart. Haprad. Vallatud. Kihistavad.
Õnnest oimetud õied matavad halli võra. Katavad oma elujanuga kinni väsinud kortsulise tüvenaha. Siluvad kühmudest valusad liigesed. Peidavad küüruvajunud puufiguuri. Varjavad päevinäinud läiketa juukseoksad.
Ma vaatan, kuidas hall kattub roosaga. Tume asendub helgega. Kivistunust saab habras. Kühmulisest saab sile. Süda on õites. Hallist sünnib roosa.