Kadrioru Kunstimuuseum. Kunstnikuga näitusel – Kamille Saabre

Kadrioru Kunstimuuseum. Kamille Saabre kunstikõnelus.

Kerttu Männiste, näituse „Küllus ja kaduvus. Natüürmort Soome ja Baltimaade kogudest“ kurator, esitas mulle muude küsimuste seas ka küsimuse miks ma oma maalidele olen pealkirjaks pannud “Südameasjad”

Ma vastasin nii: “Oma sissepoole pööratuses ja individualismis nohistame igaüks oma sisemuses. Me identifitseerime end sellega mida enda seest leiame.

Suhted ei ole meie tugev külg. Läänekultuuri individualism, eestlase sissepoole pööratus, nõukaaja pitser kus kõik tuli hoida endale. Me oleme väga sissepoole.

Ma usun külaellu. Seotusesse. Me oleme kõik seotud teiste inimestega. Sõltume teistest. Isegi kui me seda ei näe ja ei tunne. Keegi pole üksik saar, kuigi me seda ehk tahaks. Inimene on sotsiaalne olevus.

Me vajame kuhugi kuulumist. Vajame kindlustunnet, et meid mõistetakse meie omade ringis. Me vajame küla.

Kadrioru Kunstimuuseum. Kunstnikuga näitusel Kamille Saabre

Meie ajastu küla on kolinud internetti. Meie küla on me feisbuki 500 sõpra. Aga ühest asjast jääb netisõpradel puudu. Inimlikust puudutusest. Lähedusest. Koos veedetud ajast.

Inimese keha toodab hormooni oksütotsiin, mida tavakeeles nimetatakse õnnehormooniks. See hormoon vastutab selle eest et me tunneksime lähedust, usaldust. Seda hormooni tekitame me siis kui anname oma lähedastele aega ja lähedalolu. Ja mida rohkem me anname seda rohkem meil seda hormooni tekib.
“Südameasjad” räägivadki avatusest ja enda sees toimuvast teistele paista laskmisest. Ainult teistega oma mõtteid ja tundeid jagades saame olla lähedased ja seotud.

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *